Tasuta tarne DPD ja SmartPosti pakiautomaati alates 20 EUR (v.a. ravimid).
Koer või kass võib kanda siseparasiite ka siis, kui loom näeb välja täiesti terve. Mõned parasiitidest võivad kanduda üle ka inimesele ning põhjustada terviseprobleeme. Südameapteegi proviisor Martin Kiik selgitab, millised parasiidid kujutavad endast inimesele ohtu, miks on lapsed nakkustele vastuvõtlikumad ning kui sageli peaks tõrjet tegema.
Mõned lemmikloomadel esinevad parasiidid võivad kanduda ka inimesele. Levinumad neist on ümaruss Toxocara, mille vastsed võivad inimese organismis liikuda eri kudedesse ja põhjustada tervisehädasid, ning haruldasem, kuid tõsisemate vaevuste põhjustaja Echinococcus multilocularis ehk nn rebaste kääbuspaeluss, mis võib tekitada raskeid maksakahjustusi. Mõlema puhul nakatub inimene parasiidi mune alla neelates, näiteks saastunud pinnase või loomade väljaheidetega kokkupuutel.
Vajad nõu? Südameapteegi proviisorid aitavad leida sobiva lahenduse. Küsi nõu lähimas apteegis või helista tasuta nõuandeliinile 605 7171.
Inimesele võib kanduda ka kirpude vahendusel leviv paeluss Dipylidium caninum, mille nakatunud kirbu võib kogemata alla neelata nii lemmikloom kui ka inimene. Selliseid nakkusi esineb sagedamini lastel.
Regulaarne parasiiditõrje ja tavapärane hügieen vähendavad nakatumisriski oluliselt
Proviisor Martin Kiiki sõnul kehtib ka parasiitide puhul tihti reegel, et sagedamini nakatuvad lapsed.
“Eriti puudutab see parasiite, mis levivad väliskeskkonna kaudu, sest väikesed lapsed mängivad rohkem mullas ja liivakastides ning panevad sagedamini käsi või esemeid suhu. Seetõttu on oluline, et laste liivakastid oleksid võimalusel kaetud ning koerte ja kasside väljaheited koristataks kiiresti. Pärast loomadega tegelemist, aiatöid ja õues mängimist tuleb kindlasti pesta käsi,” tõi ta välja.
Ka paelussi Dipylidium’i inimese nakkusjuhte kirjeldatakse kõige sagedamini lastel, sest väikelaps võib kirpudega tihedalt kokku puutudes selle kogemata alla neelata.
Siiski ei tähenda see Kiiki sõnul, et lastega peres oleks lemmiklooma pidamine ohtlik. Regulaarne parasiiditõrje ja tavapärane hügieen vähendavad nakatumisriski oluliselt.
Kui tihti peaks lemmikloomale ussitõrjet tegema?
Siinkohal proviisori sõnul üht reeglit tegelikult ei ole. Kiiki sõnul peaks siseparasiitide tõrje sagedus sõltuma looma eluviisist ja nakatumisriskist.
“Väga väikese riskiga loom, kes elab sisuliselt ainult toas, ei söö toorest liha ega puutu kokku saakloomadega, võib vajada tõrjet harvem. Regulaarselt õues käiva koera või kassi risk on suurem. Veel suurem on risk loomadel, kes jahivad või söövad närilisi, saavad toorest liha või rupskeid või liiguvad palju järelevalveta,” selgitas ta.
Kui looma individuaalset nakatumisriski ei ole võimalik täpselt hinnata, soovitatakse siseparasiitide tõrjet teha vähemalt neli korda aastas. Kui loom elab koos väikeste laste, nõrgenenud immuunsusega inimeste või eakatega, võib samuti olla põhjendatud sagedasem tõrje. Täpset skeemi tasub arutada loomaarstiga.
“Oluline on ka meeles pidada, et ussirohi ei kaitse looma järgmise nakatumise eest. Ravim eemaldab olemasolevad ravimile tundlikud parasiidid, kuid näiteks nädal hiljem võib koer uuesti nakatuda. Just seepärast vajavad suure riskiga loomad sagedasemat tõrjet,” lisas Kiik.
Kuidas aru saada, et loomal on ussid?
Kõige olulisem on Kiiki sõnul teada, et sageli ei saagi sellest ainult looma vaadates aru. Eriti täiskasvanud loomadel võib parasiidinakkus kulgeda täiesti sümptomiteta.
Suurema parasiidikoormuse või noore looma puhul võivad tekkida:
- kõhulahtisus või pehme väljaheide;
- oksendamine;
- kaalulangus või halb kaaluiive;
- punnis kõht, eriti kutsikatel ja kassipoegadel;
- kehvem üldseisund ja karvastik;
- mõne solkmenakkuse korral noorloomadel köha või muud hingamisteede sümptomid.
- Mõnikord võib usse lihtsalt märgata.
Kuidas vähendada nii lemmiklooma kui ka inimese nakatumisriski?
Kõige olulisem on lähtuda looma eluviisist ja teha talle sobiva sagedusega parasiiditõrjet. Lisaks tasub looma väljaheited kiiresti koristada ning pärast väljaheidete koristamist, aiatöid ja enne söömist käsi pesta.
Laste liivakaste soovitab proviisor hoida kaetuna, et kassid ja teised loomad neid tualetina ei kasutaks. Koeral tuleks võimalusel takistada näriliste, korjuste söömist.
Unustada ei tasu ka kirbutõrjet, sest kirp ei ole ainult tüütu välisparasiit – ta on proviisori sõnul ka siseparasiitide vaheperemees..
“Kõige tähtsam sõnum võiks olla, et parasiiditõrje ei tähenda lihtsalt kindlal kuupäeval ussirohu andmist. Tõrje peaks lähtuma sellest, kuidas loom tegelikult elab: kas ta käib õues, jahib, sööb saakloomi või toorest liha ning kellega ta kodu jagab,” tõi Kiik välja.
