Miks on vaja lemmikloomale regulaarselt ussirohtu anda?

Ilmselt ei tule see enam kellegile uudisena, et oma lemmikloomale on vaja ussirohtu anda. Kõik, kes aeg-ajalt loomakliinikut külastavad, on loomaarstilt kuulnud küsimust, et millal te oma kassile või koerale viimati ussirohtu andsite?

Üks kõige levinum põhjus ussirohtu anda, on enne vaktsineerimist. Vaktsineerimise eelselt on ussirohtu vaja anda seepärast, et piisava immuunvastuse tekkimiseks ja vastavate haiguste eest kaitse tekkimiseks on vaja, et loom oleks parasiitidest vaba. Kui loomal on vaktsineerimise ajal parasiidid, on tema immuunsüsteem invasiooni maha surumisega nii hõivatud, et sellel ei jätku resurssi immuunvastuse andmiseks. Samuti võib parasiite täis oleva looma vaktsineerimine lõppeda looma tervise halvenemisega. Seega, andke alati omale loomale enne vaktsineerimist ussirohtu.

Teine ja palju laialdasema mõjuga põhjus loomale ussirohtu anda, on tema enda ja tema omaniku ning ka kõikide teiste inimeste ja loomade kaitsmine parasiitide eest. Lemmikloomade siseparasiidid on Eestis laialdaselt levinud. Selle kinnituseks on hiljutised Tartu Ülikoolis tehtud uuringud (A. Tulli tehtud värskete uuringute põhjal olid parasiitidega nakatunud 10% linnakoeri ning 87% maakoeri. Leiti nii ümarusse, paelusse, kui ainurakseid. Linnakoerte uuringud viidi läbi Elvas, Kundas, Tartus, Pärnus ja Rakveres. Maakoeri uuriti Läänemaal. Pikemalt saab neist uuringutest lugeda novaator.err.ee lehel olevast kokkuvõtvast artiklist (https://novaator.err.ee/1608532366/sooleparasiidid-kimbutavad-pea-igat-laane-eesti-maakoera). Nakkuse laialdast levikut arvesse võttes võime põhimõtteliselt kõiki loomi, kes käivad väljas, puutuvad kokku pinnasega ja/või peavad jahti, pidada suuremal või vähemal määral siseparasiitidega nakatunuteks. Ja kui nad ei olegi hetkel nakatunud, siis võivad nad iga hetk nakkuse saada.

Mida need ussid siis paha teevad? Selgitan seda veidi solkmete näitel, mis on ühed kõige levinumad parasiidid koertel ja kassidel ning ohustavad ka inimesi. Täiskasvanud solkmed elavad ja toituvad peensooles. Solkmemunad satuvad väljaheidetega väliskeskkonda ning arenevad nakkusvõimelisteks. Väliskeskkonna mõjudele on nad väga vastupidavad ning võivad nakkusvõimelistena püsida aastaid. Oluline on teada, et värskes väljaheitehunnikus olevad solkmemunad ei ole nakkusohtlikud ning vajavad „küpsemiseks“ aega. Seetõttu ongi vaja väljaheited kokku koguda ja utiliseerida, et parasiidid ei saaks aega areneda ja ohtlikuks muutuda. Koerad ja kassid nakatuvad solkmetega kas nakkusvõimelisi mune alla neelates (pinnases kaevates, teiste loomade väljaheiteid nuhutades või seal püherdades, vihmausse süües jne), või nakatuvad kutsikad juba tiinuse ajal, või siis saavad kutsikad ja kassipojad nakkuse emapiimaga (solkmevastsetega, kes looma tiinuse ajal hormoonide mõjul aktiivseks muutuvad). Kuna koertel ja kassidel ei pruugi solkmenakkuse puhul kliinilisi tunnuseid välja kujuneda võib haigus tähelepanuta jääda. Ilma ravita aga teevad solkmed loomade organismile palju kahju. Lisaks eritavad nakatunud loomad parasiitide mune väliskeskkonda ja inimene võib solkmetega nakatuda nakkusvõimelisi mune alla neelates (pesemata juurviljad, aiamaal rohides pesemata kätega marju või puuvilju süües, parkide ja mänguväljakute pinnasega kokku puutudes). Eriti ohustatud on lapsed, kes võivad parasiidinakkuse saada näiteks liivakastidest. Soolestikku sattunud munadest väljuvad solkme vastsed, mis liiguvad soole seina kaudu veresoontesse. Seejärel “rändavad” nad maksa, kopsu ning teistesse organitesse, esinedes ka ajus, lihastes ja silmades.

Ka on kassidel ja koertel levinud mitmed paelussid, mis samuti inimestele ohtlikud. Üks nendest nn ühistest paelussidest on kirpudega leviv Diplylidium caninum. Et selle paelussiga nakatuda, peavad nii kass, koer, kui inimene alla neelama paelussi vastset sisaldava kirbu! Paeluss ise aga näeb välja väga omapärane, sest sageli ta ei välju mitte ühe pika ussina, vaid D.caninum’ ile viitavad riisitera- või siis kurgiseemne taolised lülid kas looma kintsude tagaküljel või väljaheites. Kui selline leid on aset leidnud, tuleb teha paelussitõrjet ning taasnakatumise vältimiseks ka kirbutõrjet. Sest just kirp on see, kes selle paelussi kohale toob.

Mida siis teha, et meie loomad ja me ise oleksime parasiitide eest kaitstud?

Esmalt saame me teha väga palju selleks, et takistada parasiitide levikut. Loomaga õues käies tuleb kokku koguda ja utiliseerida nende väljaheited. Kasside liivakaste tuleb koristada igapäevaselt. Pesemata kätega ei tohiks midagi süüa, ega süüa ei tohiks ka pesemata aed- ja juurvilju ning marju ja puuvilju. Ja loomulikult tuleks teha regulaarset parasiiditõrjet.

Kui tihti võiks ussirohtu anda?

Üldised soovitused täiskasvanud loomadele: kui on tegemist tubase loomaga, siis võiks ussirohtu anda 1-2 korda aastas. Kui on tegemist jahti pidava õues käiva loomaga, siis võiks „jahiperioodil“ teha ussitõrjet 1 kord kuus. Muul ajal 4 korda aastas. Need soovitused kehtivad juhul, kui peres on üks lemmikloom. Kui loomi on rohkem, on terve pere lemmikloomade ussitõrje sageduse arvestuse aluseks kõige kõrgema riskiga lemmikloomale soovitatud tõrjeplaan. Ehk, kui peres on näiteks tubane kass ja õues käiv jahti pidav kass, tuleks ka tubasele kassile samal ajal teha ussitõrjet, kui õues käivale kassile. Kuna tubase kassi nakatumise risk on sel juhul kõrgem, kui teistel täiesti tubastel kassidel, kes elavad üksi.

Soovitan alati nõu pidada oma loomaarsti või apteekriga, kellega koos saate kokku panna oma pere loomadele individuaalse parasiitide tõrjeplaani.

Liina Laaneoja

veterinaarparasitoloog

DEHINEL PLUS XL TABL 175MG+525MG+504MG N12